012

Veskirullitamm Saaremaal 

Konkursile esitaja

Ilmar Toom

Puu koordinaadid 

Asukoht märgitud allpool pildil

Puu lugu

Selle puu looga on seotud 3 talu peret: Metsalõuka, Tammiku ja Kasemaa. See lugu algas üle saja aasta tagasi, kui minu isa Kaarel Toom noore mehena Koikla mõisa jahuveskis möldri ametit pidas ja omale meeldiva ameti õppis. Järgnes I maailmasõda, kust ta osa võttis ja hiljem ka rahvusväeosas oli. Punaste poolt segaduste tõttu, otsustasid osa Muhu ja Saaremaa mehi, nende hulgas ka minu isa, 17.-18. talvel esimesel võimalusel koju minna.
Enne randa jõudmist oli neid jää peal nähtud ja maale jõudes võeti neid saksa vägede poolt vangi. Terve saksa okupatsioon oldi Kuressaares Marintalis vangilaagris. Vangis oli isa nii põduraks jäänud, et Vabadussõtta ei võetud, jäeti koju tervist parandama ja vanaisa asemel Metsalõuka talu majapidamist juhtima. Isal oli aga ka plaanis talule tuuleveski ehitamine ja isegi osa ehitusmaterjalist oli varutud ning metsas puud välja valitud. Kõige tähtsam oli üks sirge ja vastava jämedusega tammepuu, mis pidi olema tuuleveski peatugi (telg). Jooksvad tööd ja elukorraldus talus ei võimaldanud tuuleveski ehitamisele asuda, jäeti see töö parematele aegadele edasi. Tuli 1924. aastal maareform. Mõisa maad jagati ja loodi palju asundustalusid. Ka meie talu naabrusse sai Tammiku nimeline asundustalu. Sirge, ligemalt kilomeetrine siht(piir), eraldas osa meie talu maast naabrile, kui ka naabruses olevast mõisamaast meie talule. Naabrile saanud meie talumaal kasvas viis suurt tamme ja üks neist, mille isa oma tuuleveski teljeks oli valinud. Isa isegi oli tahtnud seda kohtusse kaevata, kuid oli jätnud selle tüli ja kulude tõttu.
Kahekümnenda aasta lõpul tekkis olukord, kui Hiiumaal Kärdla Kalevivabrikus rullide vahetus oli, tuldi sealt Saaremaale uusi rullipuid (tammesi) ostma. See toiming oli nii, et uute rullide jaoks tamme palgid (pakud) võeti tiigist välja, mis seal aastakümneid oli vettinud ja „mustaks tammedeks“ muutunud, uued tammepalgid (pakud) pandi tiiki äravõetute asemele.
Ostja(d) tuli(d) juba koha nime järgi Tammi tallu, sest seal kasvas tõesti palju tamme puid.
Vaatamata sellele ei saanud ostjad nõutud kogust kuidagi kätte. Lihtsalt ei olnud naabril sobivaid tammesid nii palju. Minu isa aga oli naabrile appi tulnud, et ta muretseb puudu tulnud rulli puud, kui naaber annab selle tamme, mis oli tal aastaid varem tuuleveski ehitamiseks valitud ja maareformiga naabrile saanud. Naaber oli olnud sellega väga nõus.
Sobivad tammed kasvasid Kasemaa asundustalus, mille omanikuks oli Juhan Magus ja kes oli minu isa ema üks poolvendadest. Isa oli juba ka varem Juhanile ehituseks palke andnud.
Niisugune üksteise abistamine maal talude vahel oli väga levinud tegevus. „Mina annan midagi sulle, sina anna seda mulle“. Raha oli alati vähe ja seda kasutati ainult poest soola, lambiõli ja suhkru ostmiseks.
Niisuguse vastastikkuse tehinguga sai Kärdla Kalevivabriku rulli puude kogus kätte. Ma olin tol korral väga väike, mitte üle kahe aasta vana, kui ema või vanaisa käekõrval läksime teeäärde vaatama rulli puude vedajate voori, mis hakkas Triigi sadamasse minema. Ma ei tea, kas minu isa oli ka vedajate hulgas või ei. Usun siiski et oli, miks muidu voor meie kohas peatus. Palju aastaid hiljem pähklite korjamise ajal, minu vend Kaalep rääkis ja näitas, et see on meie isa tamm, ta on selle Tammiku Osvaldi käest puude vahetamisega endale saanud.
Sellest ajast on mulle jäänudki teadmine, et see on meie tamm. Ajal, millal see tamm tagasi meie omaks oli saanud ja milleks ta mõeldud, jäi teostamata, sest isal oli lisaks igapäevastele talu töödele ka palju tegemist uue elumaja ehitamisega. Elu aga maal muutus kiiresti ja meie ümbruskonda ehitati 3 suurt jahuveskit: Valjalga, Leisi ja Põidile (Saikla veski). Nendes veskites toimus vilja jahvatamine kiiresti ja kvaliteet oli hea. Tuuleveskite aeg sai läbi ja nende omanikud ainult oma vajadusteks kasutasid. Minu isa hakkas oma vilja jahvatamas käima Saikla veskil, sest seal oli tal juba varemast ajast omanikud tuttavad. Minagi noore mehena sõja-ajal ja peale sõda talupidajana kasutasin seal isa tutvust.
Ajad muutusid, tuli nõukogude okupatsiooniaeg. Meie naabrist Tammiku Osvaldist sai külavolinik. Minu tähelepaneku järgi tundus ta varemgi väga salalik ja isegi pahempoolse ilmavaatega.
Kui neljakümne esimesel aastal 1. juulil meie ja Kasemaa perekond küüditati ja raudtee kaudu Siberisse ei saadud saata, olime küüditatud mehed (mina ka kui mees-14 aastat vana, ilmselt andsin mehe mõõdu välja NKVT meeste nägemise järgi) Patarei vanglas ning naised ja lapsed Harku vangilaagris. Olime suures vangikongis oma kompsudega neljas reas umbes 100 Saaremaa meest oma edaspidist saatust ootamas. Magamine toimus põrandal oma üliriietel.
Äärepoolsetel pead seinapoole ja keskmistel pead vastamisi. Olime ülemisel korrusel, aknad soojuse tõttu lahti, ainult trellid ees. Vaade oli mere poole, kus toimus sõja-aegne tegevus.
Huvitav oli vesilennukite õhkutõus ja vettelaskumine. Tundus, et neid jääb järjest vähemaks.
Meie magamise rivi oli järgmine: Kasemaa Juhan ja minu isa olid kõrvuti, mina olin isa kõrval ja minust teisel pool minu kaks venda Mihkel ja Kaalep. Kasemaa Juhani kõrval teisel pool olid Kuressaare mehed, kus üks neist oli kindlasti preestri ametiti pidav mees ja kes meid ikka õhtuti jumalasõnaga kostitas. Mul on veel meeles Juhani ja minu isa vaheline jutt. Juhan küsis isalt: „Kaarel, kas sa tead kui palju Tammiku Osvald sai rulli puude eest?“. Isa vastas: „Ma ei tea ja ei ole küsinud ka, arvan et ta sai väga palju!“
Sel ajal oli Tammikul alustatud uue maja ehitamist ja mis valmis õige ruttu. Samui ka kõvahooned ja isegi väike suitsusaun. Varem oli ka Tammiku pere käinud meie saunas, sest meil oli suur saun, kus laupäeviti peale oma pere veel 5-6 perekonda saunas käisid. Meie sauna ja paargu suurus oli juba vast sellest ajast, kui talupere suurus oli 31 inimest (kirjanduse andmed hingede loenduse kohta aastal 1858).
Isa ja Juhani vahelisest jutust võis aru saada, et mehed arvasid oma perekondade küüditamist (ärasaatmist) seoses rulli puudega. Kui meie pere ja Kasemaa pere, väljaarvatud minu isa, vend Kaalep ja Kasemaa Juhan, enne Saksa vägede tulekut tagasi toodi ja külarahvas meid pisarsilmi vastu võttis, ei olnud Tammiku inimesi nende hulgas. Isegi perepoega Tõnut, kes oli minu lapsepõlve sõber ja hea mängukaaslane. Hiljem taastus küll meie sõprus omapärasel kombel, isegi astusime koos vabatahtlikena 1944. a suvel Saaremaa Lahingpataljoni.
Aastaid hiljem, kui ma oma perega Saaremaad külastasin ja Kasemaa Juhan Siberist (8 aastat vangistust ja mitu aastat mandril elanud) kodus oli, käisin temaga juttu ajamas. Küsisin ema, isa ja venna kohta andmeid. Minu isa oli viidud Patarei vanglast ära 20. juulil, see oli siis kohe samal päeval, kui meid, alla 18 aastaseid poisse, Harku vangilaagri viidi. 8. augustil olid nad Kaalepiga koos ära viidud vanglast. Nii isa kui Kaalep olid surnud 1942. aasta kevadel.
Veel küsisin Juhani käest, kui temale kohut mõisteti, et kas ta sai teada, kes olid tema pealekaebajad. Juhan vastas, et sain teada küll, need olid Tammiku Osvald ja Miina Ruudi.
Nüüd selle puuloo kirjutamisel olen neid aegu tagant järele mõelnud ja osalt ka veendunud, et see suur uhke tamm, mis minu isa 100 aastat tagasi oma tuuleveski ehitamiseks vajalikuks pidas, sai temale ja oma esimesele pojale saatuslikuks. Ma ei looda ega usu, et sellest tammest mingi aasta puu saaks, kuid seda tahaks kindlasti, et võetaks looduskaitse alla.
Ka seal olevad teised suured tammed väärivad kaitset. Ei tahaks, et keegi neile liiga teeks, nagu seda juhtus minu kodu karjamaal hobuseraua kujulise mäekünka otsas kasvanud suure omapärase dekoratiivse tammega. Kolhoosiajal küla poisikesed olid selle tamme harude vahele ehitanud suure mängumaja. Ehitamiseks olid kasutanud sealt raiutud männilatte ja tugevasti tamme harude külge naelutatud ning tamm oli hukkumas. Seda nägin siis, kui Leisi valla maamõõtjaga oma kodutalu maade tagastamist mõõdistasime. Mul oli tammest väga kahju, kahju oli ka nendest noortest mändidest, mida oli maha raiutud, need oleks nüüd juba korralikud ehituspalgid. Mäletan oma isa juttu 1937-st aastast, kui metsade ostmise firma „As Menkor ja Pojad“ esindaja Tartust, Normani nimeline mees oli seda tamme näinud ja jäänud hulgaks ajaks tamme vaatama. Kui isa siis oli küsinud mehe käest, et miks ta seda puud nii kaua vaatab, vastanud mees: „Ma mõtlesin, et kui oleks niisugune ime, et saaks niisuguse tamme Vanemuise teatrimaja ette, küll oleks see uhke teatrile ja isegi kogu linnale“. Kui nüüd see poisikeste poolt mängumaja ehitamise ja seal tegutsemise järel kuivanud tamm ei ole suveniiride tegijate poolt ära viidud(varastatud), siis on ta seal kindlasti alles.

Niisugune ongi minu puu lugu!

Austusega,

 

03.09.2015

NB Vabandan sodiva ja viletsa kirja pärast, sest olen 88.aastane poolpime vanamees!

(Märkus: kiri on Arboristide Kojale saadetud käsikirjaliselt ja postiga ning kirjutatud väga

kena ja korrapärase käekirjaga )

Veskirullitamm SaaremaalVeskirullitamm Saaremaal